“Gaia” laulusõnad


Kõrbesurm

(Muusika: Egert Vandel; Sõnad: Mart Kalvet)

Nemad tulevad öös, sõnalausumata.
Löövad, naeratus näol. Me ei saa pageda.

Ees ootab kuristik, selja taga õud.
Lootusetusesse upub viimane jõud.
Nüüd, mil meid elusalt nülib kõrbetuul
tean, peagi leiab mind juhuslik kuul.

Trasseermürsu lend üle lõõskava maa
peatub seal, kus mu luid liiv lihvib juba.

Nüüd, mil meid elusalt nülib kõrbetuul
tean, peagi leiab mind juhuslik kuul.
On luiteil öösiti külm. Kodu kaugele jääb.
Ei leia tagasiteed. Silmapiiril on mäed.

Nüüd, mil meid elusalt nülib kõrbetuul
tean, peagi leiab mind juhuslik kuul.
On luiteil öösiti külm. Kodu kaugele jääb.
Ei leia tagasiteed. Silmapiiril on mäed.

Ees ootab kuristik, selja taga õud.
Lootusetusesse upub viimane jõud.
Nüüd, mil meid elusalt nülib kõrbetuul
tean, peagi leiab mind juhuslik kuul.


Tuline Teras

(Muusika ja Sõnad: Sven Varkel)

Langeb raskelt vasar karm
ränka hoopi nõuab sitke raud
Lõikab südamesse tume hirm – kas siis
ta ärkab elule või ootab roostetaud?
Hõõgub pimestavalt teras kuum
Tarmu käsi täis, kui rauda raiskan
Iga löök kui tabab vappub ruum
ja teras, mis sädemeid paiskab

Võimsa kuumuse sees valitsen ma
ja teras jääkülmas vees – karastub ta

Hoope vaevu talub alasi
ränkrasket vasarat kui pillutab jõud
Ürgne maak – ta moondub edasi,
saab uue kuju maa seest võetud raud
Veel mõni hoop ja põrmust valmimas teos
Vees jäises karastub, tugevaks muutub
On pihtides ta kindlalt ja pihid peos
Saab hinge elutu, kui teda ma puutun!

Võimsa kuumuse ees…

Rauale annan veel
Näitan jõudu ma!
Rauale annan veel
Täiega lajatan!


Ärkamine

(Muusika: Tauno Nava ja Sven Varkel; Sõnad: Sven Varkel)

Jäine hõng peegeldumas näolt
õrnalt sa hoidmas mu käest
Viimseid nõrku hingetõmbeid teen
eemaldun vaikselt sinust ma

Eemalt kajab kutsuv hääl, mis hüüab mind
vastupandamatu tung on minna siit
Veidi veel ja hõljub hing koos teistega
Sinna, kuhu surelik ei saa
Sinna, kuhu sina ei saa

Tühi on pilk
kui voolab viimane tilk
verd mu südames
Kehast jõud kui vaob
Hing öösse kaob
Ärkamine ootab ees

Kauaks olin jäänud, vaikus kutsub taas
Lahkuma nüüd pean, külm embus haarab
Hõljun üle laia jõe sulena
Sinna, kuhu surelik ei saa
Sinna, kuhu sina ei saa

Tühi on pilk …

Veel viimast korda
sind ma näen
kas tuled minuga
või üksi jään?

Tühi on pilk …


Tormiratsanikud

(Muusika: Egert Vandel; Sõnad: Mart Kalvet

On ruumi koe sisse rebitud haav
ja võti mul, mis avab imedemaa.
On õige aeg, õige koht on just siin.
Torm käivitub ja meid minema viib.
On moondunud nii aeg kui ka ruum,
on korraga nii külm kui ka kuum.
Võin käia ajas, Kuule lennata võin,
sest minu käes on kvant-tormi võim!

Sa vali ilm, vali aeg, vali koht
ja kindlalt tea-sind ei ähvarda oht
Isegi siis, kui päikest kustumas näed
võid olla julge, hoides kinni mu käest.
See sõit on täis ootamatuseid.
Võid näha pealt oma matuseid.
Või paelub sind sinu sünnihetk?
Sa otsusta ja võib alata retk.

Pööristuul ja märatsev torm, ulguv iil kannab meid.
Ümberringi möirgab turm, killustab tõeluseid.
Tormi turjal ratsutades õnnistan, vahel nean.
Taevast alla manan päikese.Mida teen, ise tean.

Täis kui saanud on ring, mulle sosista
ja me naaseme üheskoos tormiga
Kuidas tunne ka on? Kas sõidame veel?
Lähme lendame hämarais maailmades?
Meie möödudes miljonid imestavad
ja ei suudagi nähtut uskuda,
kuigi kvant-pööristorm neid raputab
ja uude maailma äratab.

Pööristuul ja märatsev torm…


Amanita

(Muusika: Egert Vandel ja Tauno Nava; Sõnad: Egert Vandel)

Ei päikest mina kummarda, see kauge kustuv leek
Ei elusloomi ohvriks too, et hing mul püsiks sees
Mu aja kui ka ruumi mõõtmeid raske hoomata
Nii tühisena näen ma Teid vaid pelgalt moonaks Sa

Ma ise murust madalam, ei küündi põlvini,
kuid mu sõbrad jumalate seas, nad taevavõlvini
Te jumaluste sündi ise olen näinud pealt –
ei ajas miski muutu Teil, taas korduvad kõik vead

Külvan surma, näitan valgust
olen lõpp ja uue algus – Amanita

Mul vendasid on mitmeid, kõigil oma iseloom
Nad rumalaid ei austa, lauslollus surma toob
Kui meie tee sa valinud, hing olgu puhas sul
Kas ees on teekond taevalik või piina läbi muld?

Külvan surma …

Kõik, mida kuuled, ma sosistan
Kõik, mida näed, manan ma

On ajahambast räsitud Te iidne uskumus,
mis unustusse vajunud ning maha salatud
Kes kordki meid on märganud, vaid neile on need read
Meid kummardanud kuningad ning targemad Te seast

Kord külvan surma, näitab valgust
Olen lõpp ja uue algus – Amanita

Kõik, mida kuuled, ma sosistan
Kõik, mida näed, manan ma
Kõik, mida soovid, teada saad


Kauged Linnad

(Muusika ja Sõnad: Sven Varkel)

Raudratsul asfaldil sulaval kihutad,
tolmune tundmatus terendab ees
Põletad sillad sa meeletu vihaga –
valu sul, raevunul, märatseb sees

Rääkida pikalt sa enam ei eelista,
relvadest piisab kui tõestad sa end
Argument ükski su tundeid ei kõiguta,
tapluses venda ei tunnista vend

Mõnes kauges tundmatus linnas,
kuhu kumu sinust pole jõudnud veel
Kus sinu pea veel pole nõnda hinnas,
et peaksid jällegi sa leidma ennast teelt

Kauged linnad ees
Sind ootavad need
Võõras linn taas ootab ees
Sind neelab endasse

Hingele rahu ei leia sa iial
betoonist, mis ümbritseb, joovastud sa
Murrad sa lubadust siit džunglist lahkuda,
kiskjana verd haistes naased sa taas

Mõnes kauges tundmatus linnas …

Kauged linnad ees …


Veele, Veele

(Muusika: Tauno Nava; Sõnad: Sven Varkel)

Rüsijääst läbi ta käil murrab teed
kümmet väsind meest kuunar koju veab
Pikksilm kauget majakat ei märka veel
Põhjanael tõrvapotis, kapten suunda teab

Otsa-plokid külmuvad
ja purjed mastis jäätuvad

Veele, veele asume
Teele, teele asume
Veele, veele ohvrit tasume
Veele, veele!

Külm võtab võimust igalt pool
purjed muudab kangeks jäine iil
Laevakere ragiseb, on kinni rool
liikund enne kevadet üksainus miil

On jää käes vangis “Helena”
meeskond valmis surema

Veele …

Oooo – vaid lootus jääb!

Hardalt kapten käed palveks kokku seab
Neptunilt halastust et paluda
Pääseda vaid koju, seal kus naised head
Ei jäävangis ihka hääbuda

Merejumal igaühe päästa võib,
kes hinge ohvriks talle tõi

Veele …


Gaia

(Muusika: Egert Vandel; Sõnad: Sven Varkel)

Gaia!

Vanem meist kõigist, kuid siiski nii noor
Toidab ja katab, meid sünnitab-loob
Keeb südames raev, ümber rahulik koor
All lainetab vesi, peal pilvede loor

Kui väriseb maa, on raevus Gaia
Kui väriseb maa, keegi rahu ei saa
Gaia!

Kõik, mis meil antud, on pärit ta käest
Nii elav kui elutu sündind ta väest
Ta armust me siin, kuid ei taipa veel
tänada teda, et nii kannatlik ta meel!

Kui väriseb maa, on raevus …

Gaia!

Miljardeid aastaid on kogunend raev
ja pinged kuhjunud
Tabab neid hukatus, häda ja vaev
kes käsust on taandunud
Linnuteel laial komeetide lend
vulkaanid ja laavavool
Gaia vaid korraks kui liigutab end
siis hävib ka Looduse kroon!

Kui langenud tuhk on ja selginend ilm
õõvastavat tühjust vaid seletab silm
Lõikab jäine tuul neid, kel veel hing sees
Ei armu anna Gaia olgu naine, laps või mees

Kui väriseb maa, on raevus …

Gaia!


Anna Tulla!

(Muusika: Tamur Marjasoo; Sõnad: Urmas Kadak)

On mõte haav, mis veretab päeval ja ööl
Kus roojakraav, seal süüdi tarkus ja meel
Miks armu palud, miks ahastus hinge sul poeb
Sa küta ahju, viimseid päevi ära sa loe

Anna tulla!

Taas saatus poeb su hinge maialt kui loom
End süüdi mõistad, sest vere sisse sa jääd
Kes õigust mõistab, sel surma lahkelt ka jaob
Nüüd jäta uni, sest andestus aknale taob

Anna tulla!

On mõte haav…

Anna tulla!


Metaltron

(Muusika: Egert Vandel ja Sven Varkel; Sõnad: Mart Kalvet)

Näen ristilöödud prohveteid
ja reetureid, kes petsid neid.
Kui kuulen kisa ohvrite,
tean, kuhu kadus vapper meel.
Ma tean, et ükskord lõppeb kõik
ja eal ei tõuse — see on tõik.
Nüüd aeg on painutada pead
ja üles tunnistada vead.

Maisest ruumist kõrgemal
teenin näota häälena
Raudjumalat, kes ülim on,
olen Metaltron.
Maisest ruumist kõrgemal
teenin näota häälena
Et Seadust kuuleks inimkond,
toob sõna Metaltron.

Te maailm minu käskijat
ei suudaks iial trotsida.
Te parem põlvitage maas,
muidu teid ta pulbristab!
Mind värisedes kuulake,
kes te põrmus vähkrete —
Raudjumalat kes kummardab,
võib peatsest surmast pääseda!

Maisest ruumist …

Näen ristilöödud prohveteid
ja reetureid, kes petsid neid.
Kui kuulen kisa ohvrite,
tean, kuhu kadus vapper meel.

Metaltron!

Maisest ruumist …


Hevilihas

(Muusika: Egert Vandel; Sõnad: Mart Kalvet)

Kui tahad olla hevietalon
ja mitte nõme agrometal-konn,
kui tahad olla päris hevimees
sul ainult metal keegu veenides

Su higil olgu hevi-metal hõng
pead katku vinge hevi-metal-lõng!
Sa hambaid harja traadist harjaga
ja jookse kaasa vaid hevikarjaga!

Kui tahad olla hevi-metal-tuus,
metallist hambad olgu sinul suus!
Kõik peale hevi on täitsa mõtetu,
sul hevimetal olgu lihas kui ka luus!

Su koduks olgu hevi-metal-urg
ja lapsi toogu sul`hevi-metal kurg!
Sind saunas ootab hevi-metal-viht!
Su jaoks on hevi ainus elusiht!

Kui tahad olla hevi-metal-tuus …
Sul jalas olgu hevi-metal sokk
Ja makis mängigu ainult hevirock!
Kui tahad olla hevi-metal-tuus …


Teadmata Tund

(Muusika: Egert Vandel ja Sven Varkel; Sõnad: Egert Vandel)

Kas oled sa loendanud tunde?
Kadund päevi, möödund minuteid?
Kordi lõputult suikudes unne
kujutlenud, mis ootab ees kõiki meid…

Kas su saatus on märgitud üles?
Kas ette määratud asjade käik?
Kas oma lõppu oled näinud sa unes?
Kas põleb sees soov teada, kuhu kõik me ees on läind…

Kuigi tund on teadmata
Võime olla kindlad vaid ühes
Saabub aeg, mil tuleb lahkuda
Põrm saab puhkama maapinna rüpes

Ühel hetkel, kui manalas ärkad
Linnutiivul viib toonelasse tee
Puhanuna elu siiski ükskord tärkab
Lehe valgena tundmatu saatuse poole sa teel

Kuigi tund on teadmata
Võime olla kindlad vaid ühes
Saabub aeg, mil tuleb lahkuda
Põrm saab puhkama maapinna rüpes

Kuigi tund on teadmata
Võime olla kindlad vaid turmas
Saabub aeg, mil tuleb lahkuda
Põrm saab puhkama maapinna rüpes

Kuigi tund on teadmata
Ooooo oooo oooooo
Võime kindlad olla vaid ühes
Oooooo ooo ooooooo
Me kõigi tund on teadmata
Ooooo oooo oooooo
Võime kindlad olla saatuses julmas
Oooooo ooo ooooooo
Oooooo ooo ooooooo…tund on teadmata
Oooooo ooo ooooooo…ma tahan teada!
Oooooo ooo ooooooo…olen kindel saatuses julmas
Oooooo ooo ooooooo…öelge mulle millal!