- Adrenaliin
- Meister
- Masin
- Kallis kivi
- Võõras omade seas
- Tühised teooriad
- Tühjust täis
- Fööniks
- Foobia
- Ussipesa
- Hõbe ja kuld
- Kahe näoga mees
Adrenaliin
Sõnad: Sven Varkel
Sa kiirelt hüppad teele
kui tagaaetav loom
Ei hinge tõmba enne
aju lämbub, kõris poob
Pill tundmatu on keelel
las voolab dopamiin
On ärevil kõik meeled
elusana ennast tunned vaid nii
Su jaoks pole keemia ja viin
Ära kannata kohutav piin
Kui soontest puudub sul adrenaliin
Stress annab märku endast
üks mõte painab peas
Nüüd valmis seadma ennast
ja hüppama sa pead
Kui vabalt õhus langed
elu pulbitsemas sees
Hormooninälg nii kange
segasena torman – hoidke kõik eest!
Su jaoks …
Taas jahtimas sa noosi
end taluda ei saa
Üha suuremaks läin’d doosid
mitu puuda vajaka
Heidad faatumile kinda
ei tea, mis pakub loos
Veel tingid elu hinda
narritud taas saatus – sa õnnega koos
Su jaoks pole keemia ja viin
Sind turgutab adrenaliin
Ära kannata kohutav piin
Kui soontest puudub sul adrenaliin
Meister
Sõnad: Sven Varkel
Aeg näkku kündnud on sügavad vaod
päeva järel päev kiiresti õhtusse kaob
Kuid kord saabub öö
Meistril valmis siis saab üüratu töö
Ilm suur on jüngreid täis
Meistri jälgedes vennaskond käib
Eeskuju edasi viib,
kuni silmile variseb liiv
Meister on suur
Meister on hea
Meistrita peagi kaotaksid pea
Õpetab ta valima teed
Pigem õnge ulatab kui kala veest
Sõnu karme ka jagunud neil’,
et uus Meister vääriline sirguks meil’
Meister on suur …
Veel kord näitan kätte vead
Veel kord jagan teile, mida tean
Veel kord enne, kui jahtub lee
Veel kord, enne viimset teed
Veel kord …
Masin
Sõnad: Egert Vandel
Läbi aja rooman, suurest Roomast toonast
Kes ei mulle allu, julmalt maha tallun
Bütsantsist Kreeka tuli, kes tõrkus, maha suri
Saabub sõjamasin, orjastan ma vabu käsi!
Kas masin liigselt suureks läin’d?
või on veel lootust saada priiks?
Ajaratas pöörleb, masin veereb
järel roomikute jälg
Igaüks meist süütu väike mutter,
mille najal masin käib
Püssirohu Hiinast tõin, et luua piina
kes kord näitas hambaid, hukkusid kui süütud lambad
Nüüd evin tuumajõudu, süvendamaks sõjaõudu
Olen tapamasin, sõdin, piinan, poon ja räsin!
Kas masin liigselt võimsaks läin’d?
Kas on veel lootust saada priiks?
Ajaratas pöörleb…
Ei keegi tõsta mässu, sest ajud ammu pestud
Ma läbi multimeedia märkamatult nuppe keeran
mu propagandamasin, kõikvõimas, aina vassib!
Te käitumist ma suunan – kari lambaid, kes mind nuumab
Te kadedus ja ahnus, on kütteks minu ahju
Kogu inimrassi hoiab ohjes rahamassin!
On masin liigselt suureks läin’d!
Kaob peagi lootus saada priiks!
Ajaratas pöörleb, masin veereb
järel roomikute jälg
Igaüks meist sitke rauast mutter,
mille najal masin käib
Kallis kivi
Sõnad: Sven Varkel
Eile kell 20:15 toimus varing “Estonia” kaevanduses. Kümned kaevurid on jäänud maa alla lõksu ning päästjad püüavad ellujäänuteni toimetada hapnikku ja joogivett. Kohal on Valitsuse esindajad, et saada ülevaade olukorra tõsidusest. Edasiste teadete saamiseks püsige meie kanalil.
Me töötasime all
maapõues sügaval
Kus maaki murdsime
ja šahte uuristasime
Ei päeva-ööd!
Vaid kontimurdvat tööd
Ei vihma-tuult!
Kõikjal rõske pimedus
Eluga me riskime
kui paasi puurime
Kivi kallist otsime
ja üles saadame
Ei päeva-ööd …
Ei jäta enne, kui kivi on käes
küll üles leian ta üüratust mäest
Mõned ära lämbusid
paljud mehed hullusid
Labürinti eksisid
vaid mina pääsesin
Ei päeva-ööd…
Ei jäta enne …
Käsikaudu kobades ma rooman
end vastu kive kriimustan
Pimeduse lõputust vaid hooman
ja jälle komistan!
Kas kunagi päikesevalgust näen veel?!
Ei jäta enne …
Võõras omade seas
Sõnad: Sven Varkel
Tühi pilk, hinges raev
keegi sind ei oota
Iga liigutus on vaev
abi pole loota
Ahastusest haige hing
kurbus võtab maad
Koju keegi ei oota sind
võõras omade seas sa
Tookord minnes uhkelt vaid
pilgu meile heitsid
Käisid läbi võõraid maid
kas õnne kuskilt leidsid?
Nüüd võõrana
pead ringi hulkuma
Hakkad hulluma
omade seas …
Miile tuhandeid ja valgusaastaid olid eemal sa
Äraolek pikk on hinge laastan’d – ei naase endana
Turjal kannad mineviku taaka, mis raskelt painab meelt
Süüst surm vaid vabastab
Miile tuhandeid ja valgusaastaid olid eemal sa
Äraolek pikk on hinge laastand – ei naase endana
Turjal kannad mineviku taaka, mis raskelt painab meelt
Vabaneda süüst, mis südant koormab, ei ole kerge see
Tühised teooriad
Sõnad: Sven Varkel
Universum kristallkuuli sees
voogamas ajastute lõputu lõng
Valgus minetanud kiiruse
vaid lootusetuse hõng …
On tähtede saatus mu käes
Langeb liisk, kes läheb, kes veel siia jääb
Valge kääbus või punane hiid
Kõik algusse tagasi viib
Paistab viimne valguskiir
Leegid neelanud taeva ja maa
Taamal tuhmub silmapiir
Ürgne vaikus siis valitseb taas
Tähetolmu kirjutan
Kõiksuse Raamatut otsatult suurt
Kirjas Aegade lugu on seal
ja ei midagi uut
Saab supernoovadest
kõigest rida meie Igaviku Kroonikas
Mis kord sündin’d ei sure eal,
vaid kordub taas
Paistab viimne valguskiir …
Purunevad saatused, tugevad liidud
kui mu käsi hooga üle Linnutee liigub
Loorberitel aega ma pikalt ei veeda
Järgmiseks ette võtan Andromeeda
Paljude parsekite taga hõõgus minu kodulee
Suure Paugu eel musta augu sisse lihtsalt kadus see
Relatiivsust ja absoluuti eiran ma
Teooriad nii tühised need tunduvad
Tühjust täis
Sõnad: Sven Varkel
Krabad ja kahmad, et küllalt ei saa
Mammona orjade tunglev plejaad
Virutad, kärutad neilt, kellel on
Puudu on ainult üksainuke tonn
Meeletult ihaldad kullatud saart
Piima ja putru kus vedeleb maas
Pärlid ja keed – kõik mis sädeleb see
Taskusse nodi sul mahub ju veel!?
Peas on tühjus, sul silmades äng
Elu on sinu jaoks sisutu mäng
Enne kui sinu kirst puutub maad
Vaistlikult krabad kui vähegi saad
Vaid tühjust täis. Tühjust täis!
On ta tühjust täis?
Vaid tühjust täis. Tühjust täis!
Ta on tühjust täis!
Eesmärgid saavutad nii kuis on plaan
Imed sa verd justkui limane kaan
Pump olgu lähedal, käepärast kraan
Ressursse et ei raiskaks mõni profaan
Vaid tühjust täis …
Fööniks
Sõnad: Sven Varkel
Olid maha surutud
jalge alla tallatud
Kammitsaisse kätketud
orjapõlvest puretud
Ihaldasid vabaks sa
et saaks lennata
Üle taeva, üle laia maa
Peagi jälle vabana
Fööniks, fööniks – tõuse taevasse kõrgele!
Fööniks, fööniks – lahti rebi end leekidest!
Fööniks, fööniks – tõuse taevasse kõrgele!
Fööniks, fööniks – rebi lahti end leekidest!
Ei rasked ahelad
ega loitsud kavalad
Kinni hoida sind ei saa,
kui sa tahad lennata
Jõudu kogud leekides
tulekeelte keerises
Tunned tormi kutset tiibades
hõõguvates sulgedes
Fööniks, fööniks …
Taas tärkamas on lootuskiir
Su unistuste laeks seal üleval
on vaid taevapiir!
Fööniks, fööniks …
Foobia
Sõnad: Egert Vandel
Kaheksa silma …
kaheksa näljast silma pimeduses hiilgavad
Kaheksa jalga …
kaheksa karvast jalga lähemale hiilivad
Mida näen? Mida kuulen? Süda kõrvus taob!
Miskit hinges kriibib, mööda kukalt hiilib!
Kas ma näen? Kas ma kuulen? Reaalsus ära kaob!
Kas teispoolsusesse triivin või luupainaja see siiski?
Foobia!
Hirm on kui loom, kes võrku koob, mis kaelast poob
Ta poob, ta poob, su verd ta joob, ta joob, ta joob – see loom
Hirm on kui loom, kes võrku koob, mis kaelast poob
Ta poob, ta poob, kuid surmakergendust ei too
Ühtäkki leban kirstus …
Kitsas umbses kirstus – rinnus pitsitamas äng
siis kaljunukil viibin …
Kas kuristik teeb priiks mind? Põhjatu mu viimne säng!
Mida kuulen? Mida näen? Hirmul suured silmad
Kas voodi alla vaatan, kust vastu vaatab saatan?
Kas ma kuulen? Kas ma näen? Kas minek teise ilma?
Kas julgelt ukse paotan või hoopis aru kaotan?
Foobia!
Hirm on kui loom …
Ussipesa
Sõnad: Sven Varkel
Õudusega märkad
kui kord pimedusest ärkad
Kõikjal susiseb ja keeb
ja sind ümbritsevad need
Väiksed õelad silmad seiramas on sind
Salakeeled salvamas – pead sõnu valima!
Ussidel kihvtine keel
Surmavalt mürgine meel
Paha aimamata
ussipessa kinni jäid
Ei sealt enam pääse
isegi kui sulle näib
Väiksed õelad silmad …
Ussidel kihvtine keel …
Raskelt salvab siug
mürki pritsib kihv
ise roomab eemale
Ründab tagant küü
Oled abitu tema kavaluse ees
Hambaid teritab sinu kallal ta
olgu päev või olgu öö
Oled saagiks sa välja valitud
Ta ei risti ette löö
Ussidel kihvtine keel …
Hõbe ja kuld
Sõnad: Sven Varkel
Igat krõbinat kuulatades rajal
näid varjuna, mis öösse kaob
Süda lööb kui kõue kaja
veri soontes ärevusest taob
Pimedusse pingsalt vaatad sa
vähimatki märki püüad tabada,
veel vabana
Sõnad väärt on hõbedat, kui nead sa tuld
Tehtut kahetseda pole kombeks iial
Unustatud tõde katab verine muld
Hõbedased sõnad, sünge vaikus on kuld
Hõbe ja kuld
Hõbe ja kuld
Hõbe ja kuld
Vaikus on kuld
Unustusse langenud on olnu
Tulevikku katab tume loor
Liikumatult lebad justkui koolnu
Hääli kuuled laulmas – see on varjude koor
Varjude koor!
Hõbe ja kuld…
Kahe näoga mees
Sõnad: Sven Varkel
Astub seal tõsiselt ülikonnas mustas
näib sõbralik, lahke – kalli lipsuga ees
tema pilgus on ausust ja tõsidust
sammub väärikalt tundmatu mees
Ei hinge sisse tal näe
seal peidus tumedam pool
justkui elaks keegi teine ta sees
lurnina tundub see mees
Liigselt sa loota oma jõule ei või
Mõtelda kainelt, süda kalgim kui paas
Tema hinges on kurjus ja kadedus
Sind suudab pilguga halvata taas
Ei hinge sisse tal näe …
On lihtsam veest saada veini, liivast leiba
kui pageda ta eest
Ükskõik kus peidad, sind ta suudab viimaks leida,
et toituda su hirmudest
Ei hinge sisse tal näe …
On lihtsam veest …
Sul rebib südame seest!